Misanstseen -> Valgustus
Valgus(tus) teeb filmi üldse võimalikuks. Samuti aitab valgustus luua tähendust: tõmmata tähelepanu olulisimale tegelasele, luua meeleolu, osutada žanrile (eriti oluline on see žanrites, mis toetuvad saladuslikkuse, pinge tekitamisele).
Valgus sõltub paljuski tegevuse ajast (päeval või öösel), geograafilisest asukohast ning sellest, kas tegevus toimub väljas või siseruumides. Väidetavalt on valgus kõige ilusam nn maagilise tunni ajal: enne päikesetõusu ja pärast päikeseloojangut. Ehkki see on üpris kulukas, eelistatakse enamasti valgustingimusi kunstlikult kontrollida. Põhilised valguse-varju komponeerimise võtted on film seejuures pärinud klassikalise maalikunsti konventsioonidelt.
Filmivalgustusel on neli olulist joont:
Intensiivsus: ere valgus loob selgepiirilised varjud, kaledad tekstuurid ja selgejoonelised ääred (looduses on selline efekt keskpäevasel päikesel). Pehme valgus ähmastab kontuure, vähendab sügavust ja reljeefsust, pehmendab tekstuure ja loob õrnemaid kontraste, mida sageli tajutakse “loomulikena” (pilvevine looduses). Ere ja pehme on suhtelised mõisted, skaala äärmused, mille vahele jääb palju vahepealseid võimalusi.
Allikas: võib olla loomulik (päikesevalgus, kaminatuli) või kunstlik (lambid). Tavaliselt on allikas motiveeritud – näeme, kust valgus peaks tulema. Sageli luuakse “loomuliku” valguse mulje samuti valgustitega.
Suund:
Valgus sõltub paljuski tegevuse ajast (päeval või öösel), geograafilisest asukohast ning sellest, kas tegevus toimub väljas või siseruumides. Väidetavalt on valgus kõige ilusam nn maagilise tunni ajal: enne päikesetõusu ja pärast päikeseloojangut. Ehkki see on üpris kulukas, eelistatakse enamasti valgustingimusi kunstlikult kontrollida. Põhilised valguse-varju komponeerimise võtted on film seejuures pärinud klassikalise maalikunsti konventsioonidelt.
Filmivalgustusel on neli olulist joont:
- intensiivsus
- allikas
- suund
- värv
Intensiivsus: ere valgus loob selgepiirilised varjud, kaledad tekstuurid ja selgejoonelised ääred (looduses on selline efekt keskpäevasel päikesel). Pehme valgus ähmastab kontuure, vähendab sügavust ja reljeefsust, pehmendab tekstuure ja loob õrnemaid kontraste, mida sageli tajutakse “loomulikena” (pilvevine looduses). Ere ja pehme on suhtelised mõisted, skaala äärmused, mille vahele jääb palju vahepealseid võimalusi.
Allikas: võib olla loomulik (päikesevalgus, kaminatuli) või kunstlik (lambid). Tavaliselt on allikas motiveeritud – näeme, kust valgus peaks tulema. Sageli luuakse “loomuliku” valguse mulje samuti valgustitega.
Suund:
- eest tulev valgus kõrvaldab varjud ja lamendab pildi: “Hiinlanna” (La Chinoise, Jean-Luc Godard, 1967);
- kõrvalt tulev valgus toob varje heites esile näojooned, nt nina või põsesarnade kuju: “Kurjuse puudutus” (Touch of Evil, Orson Welles, 1958);
- tagant tulev valgus (vastu- ehk kontuurvalgus) määratleb sügavuse, eristades objekti taustast. Kui teisi allikaid ei kasutata, loob see siluette: “Amadeus” (Miloš Forman, 1984);
- alt tulev valgus moonutab näojooni ning mõjub just nagu kaadrivälisest taskulambist langevana. Kasutatakse õudusefektide tekitamiseks või ka nt kaminast tuleva valguse puhul. Erinevates kontekstides erinev tähendus: “Brazil” (Terry Gilliam, 1985).
- ülalt tulev valgus loob glamuurse atmosfääri, paneb juuksed särama, loob näitleja pea ümber justkui kiirgava halo: Josef von Sternberg kasutas seda tihti Marlene Dietrichi põsesarnade rõhutamiseks, nagu filmis “Shanghai Express” (1932).
Hollywoodis arendati stuudioajastul välja nn kolme punkti valgustuse süsteem, kus igas kaadris kasutatakse kolme erinevast suunast langevat valgust. Süsteemi eesmärk on tagada piisav/soovitud valgushulk ja kõrvaldada varjud. Süsteemi moodustavad:
- Põhivalgus (joonistav valgus, võtmevalgus) suunatakse objektile harilikult eestpoolt diagonaalis. Toob esile esemete mahulised vormid ja on inimese argitaju jaoks kõige harjumuspärasem, sest päike paistab päeval umbes samasuguse nurga all. Vastab enamasti motiveeritud valgusallikale.
- Tasandav valgus (tagantvalgus) suunatakse põhivalguse suhtes vastaspoolelt ja enamasti ülalt objekti varjuküljele, et tasakaalustada valguse ja varju vahekorda. Alati põhivalgusest nõrgem.
- Täitev valgus suunatakse objektile kaamera kõrvalt, selle põhisuund on umbkaudu paralleelne võtteobjektiivi teljega. Põhivalgusest nõrgem, “täidab” ehk pehmendab või kõrvaldab põhivalguse tõttu tekkinud varjud. Asub tavaliselt võtteobjektist ka kaugemal kui põhivalgus.
Hollywoodi süsteemi puhul on iga stseeni põhitegelase jaoks oma põhi-, täitev- ja tasandav valgus. Kui lisandub tegelane, võib ühe põhivalgus olla üksiti teise tasandav valgus. Iga kord kui muutub kaamera võttepunkt, tuleb ümber tõsta ka valgus(tid). Suurele aja- ja rahakulule vaatamata seda enamikus Hollywoodi filmides ka tehakse. Valgusallikate pidev muutumine on küll “ebarealistlik”, aga annab filmitegijaile võimaluse iga kaadri läbikomponeerimiseks.
Üldise valgustatuse taseme järgi eristatakse:
1) high-key ehk vähekontrastset ehk ühtlast valgustust, mis kasutab varjude eemaldamiseks palju täitvat valgust. Filmitööstuse norm. Sobib koomilise ja kerge meeleolu sisendamiseks, näiteks muusikalides: “Naljakas nägu” (Funny Face, Stanley Donen, 1957);
Üldise valgustatuse taseme järgi eristatakse:
1) high-key ehk vähekontrastset ehk ühtlast valgustust, mis kasutab varjude eemaldamiseks palju täitvat valgust. Filmitööstuse norm. Sobib koomilise ja kerge meeleolu sisendamiseks, näiteks muusikalides: “Naljakas nägu” (Funny Face, Stanley Donen, 1957);
2) low-key ehk kontrastset valgustust, mis luuakse üksnes põhi- ja tagantvalgusega. Jätab suurema osa kaadrist varju, tekitab teravad valguse ja varju kontrastid ning teravapiirilised sügavad varjud (chiaroscuro: itchiàro ‘hele’, oscùro ‘tume’). Rõhutab pinevust ja loob sünge meeleolu ning dramaatilisema mulje kui ühtlane valgustus. Enamasti kasutatakse põnevikes ja õudusfilmides. Äärmuslikus vormis esineb film noir’is, algselt oli küsimus ka maksumuses: lihtsamaid valgustusplaane on odavam teostada, nt “Asfaldidžungel” (Asphalt Jungle, John Huston, 1950).
Värv: naturalistlik mulje luuakse sageli näiliselt “valge” valgusega, ent enamasti kasutatakse erinevate toonide saavutamiseks mitmesuguseid filtreid. Eesmärk võib olla kas realistliku allika jäljendamine (nt oranž filter küünlavalguse jaoks) või harvemini ka mõni ebarealistlik efekt.