Kaameratöö -> Kaadri fotograafilised aspektid
Kaameratöö sõltub väga suurel määral fotograafiast (“kirjutamine valgusega”), ent selle meetodid ja tehnoloogiad on siiski selgelt omanäolised.
Digitehnoloogiate hoogsale levikule vaatamata sõltub fotograafiline kujutis tänapäevani esmalt filmilindi valikust, selle valgustundliku emulsioonikihi keemilistest omadustest, mis omakorda tingivad mitmesuguseid esteetilisi omadusi ja tulemusi, näiteks kujutise kontrastsust. Kontrastid aitavad suunata vaataja pilku narratiivi seisukohalt olulistele kaadriosadele. Valgustundlik film võimaldab luua madala kontrastsusega kujutisi, vähem valgustundlik film aga suurema kontrastsusega kaadreid. Kontrast sõltub ka sellest, kui palju valgust võtte jooksul kasutati. Ka ilmutustehnikad võivad kontrastsuse määra suurendada või vähendada.
Mida tundlikum film, seda vähem on vaja vastuvõetava kvaliteediga kujutise jäädvustamiseks valgust. Väga tundlikud filmid kipuvad andma tulemuseks teralisi pilte. Vähemtundlikumate filmide puhul on vaja rohkem valgust, ent sobivates valgustingimustes saab nendega luua väga kvaliteetseid, teravaid ja märkamatu teralisusega kaadreid.
Filmi tonaalsust mõjutab kõige enam valik mustvalge ja värvifilmi vahel. Mõnikord võib ühes filmis erinevate reaalsuste representeerimiseks kasutada mustvalge ja värvifilmi kombinatsiooni, näiteks “Võlur Oz” (The Wizard of Oz, Victor Fleming, 1939).
Digitehnoloogiate hoogsale levikule vaatamata sõltub fotograafiline kujutis tänapäevani esmalt filmilindi valikust, selle valgustundliku emulsioonikihi keemilistest omadustest, mis omakorda tingivad mitmesuguseid esteetilisi omadusi ja tulemusi, näiteks kujutise kontrastsust. Kontrastid aitavad suunata vaataja pilku narratiivi seisukohalt olulistele kaadriosadele. Valgustundlik film võimaldab luua madala kontrastsusega kujutisi, vähem valgustundlik film aga suurema kontrastsusega kaadreid. Kontrast sõltub ka sellest, kui palju valgust võtte jooksul kasutati. Ka ilmutustehnikad võivad kontrastsuse määra suurendada või vähendada.
Mida tundlikum film, seda vähem on vaja vastuvõetava kvaliteediga kujutise jäädvustamiseks valgust. Väga tundlikud filmid kipuvad andma tulemuseks teralisi pilte. Vähemtundlikumate filmide puhul on vaja rohkem valgust, ent sobivates valgustingimustes saab nendega luua väga kvaliteetseid, teravaid ja märkamatu teralisusega kaadreid.
Filmi tonaalsust mõjutab kõige enam valik mustvalge ja värvifilmi vahel. Mõnikord võib ühes filmis erinevate reaalsuste representeerimiseks kasutada mustvalge ja värvifilmi kombinatsiooni, näiteks “Võlur Oz” (The Wizard of Oz, Victor Fleming, 1939).
Ent tonaalsuse mõjutamiseks leidub ka lisavahendeid.
Kujutise tonaalsus sõltub paljuski kasutatud säriajast. Säri abil võib saavutada väga erinevaid efekte. Näiteks Ameerika film noir’is kasutati 1940. aastail vahel alasäritatamist, et võimendada valgustuse low-keyehk tumedat tonaalsust. Ülesäritus annab tulemuseks tugevate valguslaikudega ja nõrgalt hallide varjudega pildid.
Kujutise tonaalsus sõltub paljuski kasutatud säriajast. Säri abil võib saavutada väga erinevaid efekte. Näiteks Ameerika film noir’is kasutati 1940. aastail vahel alasäritatamist, et võimendada valgustuse low-keyehk tumedat tonaalsust. Ülesäritus annab tulemuseks tugevate valguslaikudega ja nõrgalt hallide varjudega pildid.
“Maasikavälu” (Smultronstället, Ingmar Bergman, operaator Gunnar Fischer, 1957)
Säritust omakorda mõjutab filtrite kasutamine. Enne filmilintide kvaliteedi paranemist ja valgustustehnikate arengut oli kõige mõistlikum filmide öised natuurivõtted päikesevalguses siniste filtritega ja alasäri kasutades, Prantsuse filmiteoreetikud panid sellele tehnikale nimeks “Ameerika öö”.
Säritust omakorda mõjutab filtrite kasutamine. Enne filmilintide kvaliteedi paranemist ja valgustustehnikate arengut oli kõige mõistlikum filmide öised natuurivõtted päikesevalguses siniste filtritega ja alasäri kasutades, Prantsuse filmiteoreetikud panid sellele tehnikale nimeks “Ameerika öö”.
Veenvam tulemus saavutatakse aga must-valge filmiga, kasutades sinise taeva tumendamiseks punaseid või kollaseid filtreid. Alates 1920. aastaist on Hollywoodi operaatorid kasutanud difusioonfiltreid ja pannud valgustite ette hajuteid, et saavutada glamuurselt kumavaid suurplaane.
“Shanghai Express” (Josef von Sternberg, 1932)
Alates filmi algusaegadest on mustvalget filmilinti ka käsitsi toonitud. Sellega seoses kujunesid välja teatud konventsioonid: öised stseenid tooniti sageli siniseks, elava tule kuma punaseks, interjööride puhul kasutati tihti merevaigukollast. Keerukamat käsitsi värvimist tuli ette harvemini, sel juhul värvitakse soovitud kohad kaaderhaaval.
Värvifilmidest kõige olulisem ehk Technicolor, mis sai kuulsaks oma teravalt konkreetsete, ülimalt küllastunud värvide poolest.
Alates filmi algusaegadest on mustvalget filmilinti ka käsitsi toonitud. Sellega seoses kujunesid välja teatud konventsioonid: öised stseenid tooniti sageli siniseks, elava tule kuma punaseks, interjööride puhul kasutati tihti merevaigukollast. Keerukamat käsitsi värvimist tuli ette harvemini, sel juhul värvitakse soovitud kohad kaaderhaaval.
Värvifilmidest kõige olulisem ehk Technicolor, mis sai kuulsaks oma teravalt konkreetsete, ülimalt küllastunud värvide poolest.
Tulemus saavutati spetsiaalse kaamera ja keeruka ilmutustehnoloogia tulemusel. Nõukogude Liidus toodetud värvifilm oli madala kvaliteediga ja andis tulemuseks pisut porise rohe-pruunika koloriidi, mida Andrei Tarkovski kasutas oma “Stalkeris” (1979) süngelt monokroomse pildi saavutamiseks.
Liikumiskiirus. Ekraanilt paistva liikumise kiirus sõltub filmimisel ja projitseerimisel kasutatava kaadrisageduse suhtest. 1920. aastate lõpus kinnistus helifilmi tulekuga standardne sagedus 24 kaadrikku sekundis (k/s). Tänapäevaste 35mm kaameratega saab filmida sagedusvahemikus kaheksa kuni 64 k/s, spetsiaalkaamerate puhul on see vahemik isegi suurem. Selleks, et liikumine ekraanil tunduks loomulikuna, peavad filmimise ja projitseerimise kaadrisagedus olema ühesugused. Kui filmi projitseerimisel kasutatakse filmimisest kõrgemat kaadrisagedust, näeme seega ekraanil seda kiirendatult (kiirluup ehk aeglustatud filmimine).
“Koyaanisqatsi” (Godfrey Reggio, operaator Ron Fricke, 1982)
Mida suurem on filmimise kaadrisagedus projitseerimissagedusega võrreldes, seda aeglasem näib liikumine ekraanil (aegluup). Kasutatakse sageli spordiülekannetes, et tabada kiire liikumise iga detaili. Ent seda võib kasutada ka kunstilistel eesmärkidel: unenägude või fantaasiate kujutamisel; tohutu jõu väljendamisel, näiteks võitluskunstide puhul. Aegluupi kasutatakse ka millegi rõhutamiseks, näiteks mõne dramaatilise või vaatemängulise hetke pikendamiseks.
Mida suurem on filmimise kaadrisagedus projitseerimissagedusega võrreldes, seda aeglasem näib liikumine ekraanil (aegluup). Kasutatakse sageli spordiülekannetes, et tabada kiire liikumise iga detaili. Ent seda võib kasutada ka kunstilistel eesmärkidel: unenägude või fantaasiate kujutamisel; tohutu jõu väljendamisel, näiteks võitluskunstide puhul. Aegluupi kasutatakse ka millegi rõhutamiseks, näiteks mõne dramaatilise või vaatemängulise hetke pikendamiseks.
“The Matrix” (Larry & Andy Wachowski, 1999)
Ülimadala (ingl time-lapse) kaadrisagedusega filmimine võimaldab näidata sekundite jooksul asju, mille toimumine võtab tegelikult tunde või isegi päevi (päikesetõus, lilleõie võrsumine jne).
Ülimadala (ingl time-lapse) kaadrisagedusega filmimine võimaldab näidata sekundite jooksul asju, mille toimumine võtab tegelikult tunde või isegi päevi (päikesetõus, lilleõie võrsumine jne).
Ülisuure kaadrisagedusega filmimisega saab jäädvustada näiteks klaasi purustavat kuuli ning sel juhul filmib kaamera sagedusega sadu või isegi tuhandeid kaadreid sekundis.
Tänapäeval kasutatakse kiiruse manipuleerimiseks ka kõikvõimalikke digitaalseid eriefekte.
Objektiivi valik: operaator valib objektiivi episoodi sisu, selles valitseva meeleolu, montaažiskeemi ja dekoratsioonide järgi. Läätsedel on erinevad fookuskaugused: kaugus läätse keskpunkti ja punkti, kuhu valgus fokusseeritakse, vahel. Fookuskaugus reguleerib kujutise sügavust ja mõõtu, sellest sõltuvad pildi perspektiivisuhted.
1) ‘Normaalne’ fookuskaugus on 35–50 mm. Väldib märgatavaid perspektiivimoonutusi; horisontaalsed ja vertikaalsed jooned on sirged ja ristloodis. Paralleelsed jooned koonduvad perspektiivis. Esi- ja kaugplaan ei ole üksteisest eemale venitatud ega kokku surutud.
Tänapäeval kasutatakse kiiruse manipuleerimiseks ka kõikvõimalikke digitaalseid eriefekte.
Objektiivi valik: operaator valib objektiivi episoodi sisu, selles valitseva meeleolu, montaažiskeemi ja dekoratsioonide järgi. Läätsedel on erinevad fookuskaugused: kaugus läätse keskpunkti ja punkti, kuhu valgus fokusseeritakse, vahel. Fookuskaugus reguleerib kujutise sügavust ja mõõtu, sellest sõltuvad pildi perspektiivisuhted.
1) ‘Normaalne’ fookuskaugus on 35–50 mm. Väldib märgatavaid perspektiivimoonutusi; horisontaalsed ja vertikaalsed jooned on sirged ja ristloodis. Paralleelsed jooned koonduvad perspektiivis. Esi- ja kaugplaan ei ole üksteisest eemale venitatud ega kokku surutud.
Objektiivi valik: operaator valib objektiivi episoodi sisu, selles valitseva meeleolu, montaažiskeemi ja dekoratsioonide järgi. Läätsedel on erinevad fookuskaugused: kaugus läätse keskpunkti ja punkti, kuhu valgus fokusseeritakse, vahel. Fookuskaugus reguleerib kujutise sügavust ja mõõtu, sellest sõltuvad pildi perspektiivisuhted.
1) ‘Normaalne’ fookuskaugus on 35–50 mm. Väldib märgatavaid perspektiivimoonutusi; horisontaalsed ja vertikaalsed jooned on sirged ja ristloodis. Paralleelsed jooned koonduvad perspektiivis. Esi- ja kaugplaan ei ole üksteisest eemale venitatud ega kokku surutud.
Tänapäeval kasutatakse kiiruse manipuleerimiseks ka kõikvõimalikke digitaalseid eriefekte.
Objektiivi valik: operaator valib objektiivi episoodi sisu, selles valitseva meeleolu, montaažiskeemi ja dekoratsioonide järgi. Läätsedel on erinevad fookuskaugused: kaugus läätse keskpunkti ja punkti, kuhu valgus fokusseeritakse, vahel. Fookuskaugus reguleerib kujutise sügavust ja mõõtu, sellest sõltuvad pildi perspektiivisuhted.
1) ‘Normaalne’ fookuskaugus on 35–50 mm. Väldib märgatavaid perspektiivimoonutusi; horisontaalsed ja vertikaalsed jooned on sirged ja ristloodis. Paralleelsed jooned koonduvad perspektiivis. Esi- ja kaugplaan ei ole üksteisest eemale venitatud ega kokku surutud.
“Mina olen Kuuba” (Soy Cuba / Я Куба, Mihhail Kalatozov, operaator Sergei Urusevski, 1964)
“Kured lendavad” (Летят журавли, Mihhail Kalatozov, operaator Sergei Urusevski, 1957)
3) Teleobjektiivi ehk pikafookuselise objektiivi fookuskaugus on üle 50 mm (tänapäeval enamasti 75–250 mm ja isegi kuni 500mm). Tekitab “lameda” kujutise, sügavuse ja vormi kolmemõõtmelisus vähenevad, plaanid surutakse kokku. Kuna tajutav sügavus on väike, võtab kaamera poole liikuval tegelasel kaamerale lähemale jõudmine tegelikult ületatava kaugusega võrreldes ebaloomulikult palju aega. Väikese teravussügavuse tõttu ei ole kaader tervikuna terav.
3) Teleobjektiivi ehk pikafookuselise objektiivi fookuskaugus on üle 50 mm (tänapäeval enamasti 75–250 mm ja isegi kuni 500mm). Tekitab “lameda” kujutise, sügavuse ja vormi kolmemõõtmelisus vähenevad, plaanid surutakse kokku. Kuna tajutav sügavus on väike, võtab kaamera poole liikuval tegelasel kaamerale lähemale jõudmine tegelikult ületatava kaugusega võrreldes ebaloomulikult palju aega. Väikese teravussügavuse tõttu ei ole kaader tervikuna terav.
“Kured lendavad” (Летят журавли, Mihhail Kalatozov, operaator Sergei Urusevski, 1957)
3) Teleobjektiivi ehk pikafookuselise objektiivi fookuskaugus on üle 50 mm (tänapäeval enamasti 75–250 mm ja isegi kuni 500mm). Tekitab “lameda” kujutise, sügavuse ja vormi kolmemõõtmelisus vähenevad, plaanid surutakse kokku. Kuna tajutav sügavus on väike, võtab kaamera poole liikuval tegelasel kaamerale lähemale jõudmine tegelikult ületatava kaugusega võrreldes ebaloomulikult palju aega. Väikese teravussügavuse tõttu ei ole kaader tervikuna terav.
3) Teleobjektiivi ehk pikafookuselise objektiivi fookuskaugus on üle 50 mm (tänapäeval enamasti 75–250 mm ja isegi kuni 500mm). Tekitab “lameda” kujutise, sügavuse ja vormi kolmemõõtmelisus vähenevad, plaanid surutakse kokku. Kuna tajutav sügavus on väike, võtab kaamera poole liikuval tegelasel kaamerale lähemale jõudmine tegelikult ületatava kaugusega võrreldes ebaloomulikult palju aega. Väikese teravussügavuse tõttu ei ole kaader tervikuna terav.
4) Pankraatiline ehk zoomobjektiiv on muudetava fookuskaugusega objektiiv, mille fookuskaugust saab sujuvalt muuta. Saadav liikumisefekt erineb oluliselt peale- või ärasõidust, s.t kaamera reaalsest liigutamisest, mis võimaldab lisaks filmimisobjektile lähenemisele või sellest kaugenemisele näidata ka ruumilise objekti erinevaid külgi.