Misanstsee -> Dekoratsioonid
Dekoratsioon või keskkond määratleb sündmustiku toimumise aja ja koha. Seda võib kasutada ajaloolise reaalsuse loomiseks, see võib sümboliseerida tegelase vaimuseisundit (nt “Doktor Caligari kabinet” / Das Cabinet des Dr. Caligari, Robert Wiene, 1919)
või luua fantastilisi maailmu, nagu ulmefilmides (nt “Metropolis”, Fritz Lang, 1927)
Kõige sagedamini on aga dekoratsioon/keskkond lihtsalt loomulik ja argine tegevuspaik. Igal juhul annab see teavet mitte üksnes selle kohta, kus ja millal tegevus toimub, vaid ka meeleolu, tegelaste, teema, konfliktide, sümbolite, loo tüübi ja filmi žanri kohta. Keskkond loob filmis reaalsuse illusiooni selles mõttes, et see tekitab mulje rohkem või vähem tõelisest, ent kindlasti ettekujutatavast ja omal moel veenvast ajast ja kohast. Usutav keskkond teeb ka filmi usutavaks. Reaalsus/realism on seejuures suuresti kokkuleppeline ning ajaloolistest ja kultuurilistest tingimustest sõltuv mõiste, arusaam, mis võib erinevates kultuurides, ajajärkudel ja isegi indiviidide puhul oluliselt erineda. Misanstseeni või üldse filmi kui sellise hindamine realistlikkuse määra alusel võib osutuda viljatuks, sest misanstseenil võib olla väga erinevaid eesmärke, see võib täita väga erinevaid funktsioone: koomiline liialdamine, üleloomulik õudus vmt.
Filmis mängib dekoratsioon märksa aktiivsemat rolli kui teatris. Kui mõned lavastajad teevad suuri pingutusi keskkonna tõetruuduse nimel, siis osa režissööre peab olulisemaks tähenduslikku stilisatsiooni (nt “Ivan Julm” / Иван Грозный, Sergei Eisenstein)
I – 1944
Filmis mängib dekoratsioon märksa aktiivsemat rolli kui teatris. Kui mõned lavastajad teevad suuri pingutusi keskkonna tõetruuduse nimel, siis osa režissööre peab olulisemaks tähenduslikku stilisatsiooni (nt “Ivan Julm” / Иван Грозный, Sergei Eisenstein)
I – 1944
II – 1958
Vahel võib dekoratsioon domineerida tegelaste üle, teinekord olla aga peaaegu olematu. Alati ei pea ehitama täismõõtmetes dekoratsioone, vahel piisab ka makettidest ühes optiliste või digitaalsete eriefektidega.
Näitlejate üle domineeriv dekoratsioon. “Taevas Berliini kohal” (Der Himmel über Berlin, Wim Wenders, 1987)
Näitlejate üle domineeriv dekoratsioon. “Taevas Berliini kohal” (Der Himmel über Berlin, Wim Wenders, 1987)
Minimaalne dekoratsioon. “Jeanne d’Arci kannatused” (La passion de Jeanne d’Arc, Carl Theodor Dreyer, 1928)
Eriefektidest tehismaailm. “Viies element” (The Fifth Element, Luc Besson, 1997)
Eriefektidest tehismaailm. “Viies element” (The Fifth Element, Luc Besson, 1997)
Keskkonnas on oluline roll rekvisiitidel – esemetel, mis omandavad tegevuse käigus teatud tähenduse: “Kodanik Kane’i” (Citizen Kane, Orson Welles, 1941) paberivajutis, mis puruneb filmi avakaadrites, väikese tüdruku õhupall filmis “M” (Fritz Lang, 1931).
“Kodanik Kane’i” (Citizen Kane, Orson Welles, 1941)
“Kodanik Kane’i” (Citizen Kane, Orson Welles, 1941)
“M” (Fritz Lang, 1931)
Komöödiates kasutatakse rekvisiite koomiliste efektide saavutamiseks. Loo arengu käigus võib korduvalt ilmuvast rekvisiidist saada motiiv, mis sümboliseerib mõnd filmi kandvat ideed. Erinevate žanrite tunnuseks on sageli mõni ikooniline rekvisiit: kuuelasulised revolvrid, päikesevarjud ja lassod vesternides, kalašnikovid ja põgenemisautod gangsterifilmides, Chaplini Hulkuri jalutuskepp ja kõvakübar (“Suurlinna tuled” / City Lights, Charlie Chaplin, 1931)
http://www.youtube.com/watch?v=k5_JqX9EUZQ),
Jacques Tati kehastatud härra Hulot’ triibulised sokid ja vihmavari.
Analüüsides dekoratsiooni suhet narratiiviga, tuleb arvesse võtta nelja asjaolu:
1) aeg: ajalooline periood, milles lugu toimub;
2) geograafia: tegevuspaiga füüsilised omadused, s.h maastiku tüüp, ilmastik, asustustihedus (selle visuaalsed ja psühholoogilised mõjud) ning kõik muud füüsilised tegurid, mis võiksid olla loo tegelaste ja nende tegevuse seisukohalt olulised;
3) ühiskondlikud struktuurid ja majanduslikud tegurid;
4) tavad, eetilised tõekspidamised, käitumismallid.
Keskkond võib olla:
1) Tegelaste kujundaja. Naturalistliku tõlgendusviisi järgi on valikuvabadus üksnes illusioon ning tegelaste iseloomuomadused ja saatuse määrab nende kontekst kõige laiemas mõttes. Nii tuleb keskkonna ja tegelaste vahelise suhte analüüsimisel võtta arvesse ajaloolist perioodi, geograafilist asukohta, tegelaste sotsiaalset ja majanduslikku positsiooni, ühiskondlikult määratud tavasid, väärtushinnanguid ja käitumisviise. Mõnel juhul võib keskkond funktsioneerida antagonistina: peategelased ehk protagonistid peavad selle jõu vastu võitlema, püüdes saavutada mingitki iseseisvat valikuvabadust ning põgeneda ettemääratuse lõksust.
“Taevalikud päevad” (Days of Heaven, Terrence Malick, 1978)
http://www.youtube.com/watch?v=k5_JqX9EUZQ),
Jacques Tati kehastatud härra Hulot’ triibulised sokid ja vihmavari.
Analüüsides dekoratsiooni suhet narratiiviga, tuleb arvesse võtta nelja asjaolu:
1) aeg: ajalooline periood, milles lugu toimub;
2) geograafia: tegevuspaiga füüsilised omadused, s.h maastiku tüüp, ilmastik, asustustihedus (selle visuaalsed ja psühholoogilised mõjud) ning kõik muud füüsilised tegurid, mis võiksid olla loo tegelaste ja nende tegevuse seisukohalt olulised;
3) ühiskondlikud struktuurid ja majanduslikud tegurid;
4) tavad, eetilised tõekspidamised, käitumismallid.
Keskkond võib olla:
1) Tegelaste kujundaja. Naturalistliku tõlgendusviisi järgi on valikuvabadus üksnes illusioon ning tegelaste iseloomuomadused ja saatuse määrab nende kontekst kõige laiemas mõttes. Nii tuleb keskkonna ja tegelaste vahelise suhte analüüsimisel võtta arvesse ajaloolist perioodi, geograafilist asukohta, tegelaste sotsiaalset ja majanduslikku positsiooni, ühiskondlikult määratud tavasid, väärtushinnanguid ja käitumisviise. Mõnel juhul võib keskkond funktsioneerida antagonistina: peategelased ehk protagonistid peavad selle jõu vastu võitlema, püüdes saavutada mingitki iseseisvat valikuvabadust ning põgeneda ettemääratuse lõksust.
“Taevalikud päevad” (Days of Heaven, Terrence Malick, 1978)
2) Tegelase peegeldus. Keskkond võib anda vihjeid tegelase iseloomuomaduste kohta. Eriti kehtib see selliste keskkondade kohta, mille kujundamisel on tegelastel sõna sekka öelda: näiteks nende kodude kujundus.
“Edward Käärkäsi” (Edward Scissorhands, Tim Burton, 1990)
3) Vaatemäng. Vahel võib keskkond olla lihtsalt vaatemänguline, lisada filmile mõjuvust. Näiteks hingematvad kõrbemaastikud vesternides, kosmoseavarused ulmefilmides. Vaatemängulisus iseloomustab näiteks David Leani, Federico Fellini ja Baz Luhrmanni loomet.
“Moulin Rouge!” (Baz Luhrmann, 2001)
4) Emotsionaalse atmosfääri looja. Mõnikord on keskkonnal oluline roll läbiva meeleolu või emotsionaalse atmosfääri loomisel. Õudus- ja ulmefilmides loob keskkond kõrgelt laetud emotsionaalse atmosfääri, mis mängib olulist rolli vaataja haaramises muidu ebatõenäolisse loosse.
“Hiilgus” (The Shining, Stanley Kubrick, 1980)
5) Sümbol. Keskkond või mõni selle aspekt võib kanda mõnd üldisemat ideed, mitte üksnes representeerida teatud kohta ja aega.
“Play Time” (Jacques Tati, 1967)
6) Mikrokosmos. Teatud keskkonnast võib saada allegooriline maailma mudel. Enamasti on sel juhul tegemist piiratud inimgrupiga, kellest igaüks esindab erineva ühiskondliku, majandusliku, kultuurilise jne taustaga inimtüüpe ning kes on mingil põhjusel sattunud eraldatud keskkonda: üksikule saarele, lennukisse, postitõlda vms.
“Postitõld” (Stagecoach, John Ford, 1939)
Keskkond võib olla nii konkreetse filmi jaoks paviljoni ehitatud dekoratsioon kui ka natuuris filmitud tegevuspaik. Sageli neid kahte kombineeritakse. Paviljonivõtete eelis on totaalselt kontrollitav võttekeskkond. Paviljoni ehitatakse enamasti vaid kaadrisse jäävad ruumifragmendid (fassaad, toanurk jne), millest ekraanil tekitatakse (osaliselt valguse abil) pideva ruumi illusioon.
“Edward Käärkäsi” (Edward Scissorhands, Tim Burton, 1990)
3) Vaatemäng. Vahel võib keskkond olla lihtsalt vaatemänguline, lisada filmile mõjuvust. Näiteks hingematvad kõrbemaastikud vesternides, kosmoseavarused ulmefilmides. Vaatemängulisus iseloomustab näiteks David Leani, Federico Fellini ja Baz Luhrmanni loomet.
“Moulin Rouge!” (Baz Luhrmann, 2001)
4) Emotsionaalse atmosfääri looja. Mõnikord on keskkonnal oluline roll läbiva meeleolu või emotsionaalse atmosfääri loomisel. Õudus- ja ulmefilmides loob keskkond kõrgelt laetud emotsionaalse atmosfääri, mis mängib olulist rolli vaataja haaramises muidu ebatõenäolisse loosse.
“Hiilgus” (The Shining, Stanley Kubrick, 1980)
5) Sümbol. Keskkond või mõni selle aspekt võib kanda mõnd üldisemat ideed, mitte üksnes representeerida teatud kohta ja aega.
“Play Time” (Jacques Tati, 1967)
6) Mikrokosmos. Teatud keskkonnast võib saada allegooriline maailma mudel. Enamasti on sel juhul tegemist piiratud inimgrupiga, kellest igaüks esindab erineva ühiskondliku, majandusliku, kultuurilise jne taustaga inimtüüpe ning kes on mingil põhjusel sattunud eraldatud keskkonda: üksikule saarele, lennukisse, postitõlda vms.
“Postitõld” (Stagecoach, John Ford, 1939)
Keskkond võib olla nii konkreetse filmi jaoks paviljoni ehitatud dekoratsioon kui ka natuuris filmitud tegevuspaik. Sageli neid kahte kombineeritakse. Paviljonivõtete eelis on totaalselt kontrollitav võttekeskkond. Paviljoni ehitatakse enamasti vaid kaadrisse jäävad ruumifragmendid (fassaad, toanurk jne), millest ekraanil tekitatakse (osaliselt valguse abil) pideva ruumi illusioon.