Kaameratöö -> Eriefektid
Eriefektide saavutamiseks kasutatakse tänapäeval digitaaltehnoloogiate avaraid võimalusi, ent ajalooliselt tuli neid luua mehaaniliselt.
Optilistest eriefektidest kõige tuntumad on:
Ülesulatamine (ingl superimposition, nimetatakse ka topeltekspositsiooniks, korduvaks säritamiseks), mille puhul kaks eraldi filmitud kujutist kombineeritakse lõpuks ühele filmilindile; see saavutatakse kas kaameras, kahekordse säritusega või lindi ilmutamisel laboratooriumis. Üks vanimaid eriefekttehnikaid. Kasutatakse justkui läbipaistvate kummituste, unenägude, nägemuste ja mälestuste kujutamiseks.
Optilistest eriefektidest kõige tuntumad on:
Ülesulatamine (ingl superimposition, nimetatakse ka topeltekspositsiooniks, korduvaks säritamiseks), mille puhul kaks eraldi filmitud kujutist kombineeritakse lõpuks ühele filmilindile; see saavutatakse kas kaameras, kahekordse säritusega või lindi ilmutamisel laboratooriumis. Üks vanimaid eriefekttehnikaid. Kasutatakse justkui läbipaistvate kummituste, unenägude, nägemuste ja mälestuste kujutamiseks.
“Kill Bill – Pruudi kättemaks, vol. 1” (Kill Bill, Vol. 1, Quentin Tarantino, operaator Robert Richardson, 2003)
Teiseks kasutatakse projektsioonivõtteid: taust ehk foon filmitakse varem ja liidetakse võttel esiplaaniga projitseerimise kaudu. Aitab hoida kokku raha, sest puudub vajadus sõidutada näitlejad ja võttegrupp natuuri.
1) Riirprojektsioon ehk tagaprojektsioon: reaalsete objektide taustaks jääb läbiprojitseeritavale riirekraanile kuvatud varem filmitud kujutis. Riirprojektor paikneb ekraani taga. Riirekraan võib täita kogu tausta või moodustada sellest ainult osa (nt aknatagune maastik). Taust võib olla staatiline või dünaamiline. Sügavusmulje pole kuigi veenev, sest esi- ja kaugplaanid tunduvad silmatorkavalt eraldatuina.
Teiseks kasutatakse projektsioonivõtteid: taust ehk foon filmitakse varem ja liidetakse võttel esiplaaniga projitseerimise kaudu. Aitab hoida kokku raha, sest puudub vajadus sõidutada näitlejad ja võttegrupp natuuri.
1) Riirprojektsioon ehk tagaprojektsioon: reaalsete objektide taustaks jääb läbiprojitseeritavale riirekraanile kuvatud varem filmitud kujutis. Riirprojektor paikneb ekraani taga. Riirekraan võib täita kogu tausta või moodustada sellest ainult osa (nt aknatagune maastik). Taust võib olla staatiline või dünaamiline. Sügavusmulje pole kuigi veenev, sest esi- ja kaugplaanid tunduvad silmatorkavalt eraldatuina.
“Jalgrattavargad” (Ladri di biciclette, Vittorio De Sica, operaator Carlo Montuori, 1948)
2) Esi- ehk eestprojektsioon on keerulisem. Esiplaani filmitakse samaaegselt ekraanile projitseeritud fooniga. Filmikaamera ja projektor asetsevad ühel ja samal pool ekraani. Sulatab esi- ja kaugplaanid ühte üsna sujuvalt.
2) Esi- ehk eestprojektsioon on keerulisem. Esiplaani filmitakse samaaegselt ekraanile projitseeritud fooniga. Filmikaamera ja projektor asetsevad ühel ja samal pool ekraani. Sulatab esi- ja kaugplaanid ühte üsna sujuvalt.
“2001: kosmoseodüsseia” (2001: A Space Odyssey, Stanley Kubrick, operaator Geoffrey Unsworth, 1968)
Ajalooliselt kasutusel olnud optiliste eriefektide hulka kuulusid ka maskid: osa dekoratsioonist filmiti lindile, mis jäeti osaliselt tühjaks. Ilmutamisel ühendati see teise filmilindiga, millele olid salvestatud näitlejad. Võidi ka osa dekoratsioonist maalida ja seejärel üles filmida; filmitud materjal kombineeriti seejärel tegevust kujutava materjaliga. Sellised maskid eeldasid, et tegelased ei liigu, kuna nii paljastunuks osa tühjaks jäänud pildiväljast. Liikuvate efektide saavutamiseks kasutati uitmaske: näitlejat filmiti tühjal, enamasti sinisel taustal; laboris lõigati näitleja liikuv figuur tausta kujutavast filmilindist kaaderhaaval välja ning lõpuks need kaks pildiriba kombineeriti.
Digitaalajastul on kõik need ja paljud uued eriefektid kolinud arvutimaailma.
Ajalooliselt kasutusel olnud optiliste eriefektide hulka kuulusid ka maskid: osa dekoratsioonist filmiti lindile, mis jäeti osaliselt tühjaks. Ilmutamisel ühendati see teise filmilindiga, millele olid salvestatud näitlejad. Võidi ka osa dekoratsioonist maalida ja seejärel üles filmida; filmitud materjal kombineeriti seejärel tegevust kujutava materjaliga. Sellised maskid eeldasid, et tegelased ei liigu, kuna nii paljastunuks osa tühjaks jäänud pildiväljast. Liikuvate efektide saavutamiseks kasutati uitmaske: näitlejat filmiti tühjal, enamasti sinisel taustal; laboris lõigati näitleja liikuv figuur tausta kujutavast filmilindist kaaderhaaval välja ning lõpuks need kaks pildiriba kombineeriti.
Digitaalajastul on kõik need ja paljud uued eriefektid kolinud arvutimaailma.