Montaaž -> Montaaž ja ruum
Montaaž võimaldab liikuda kahe või enama tegevuskoha vahel, ühendada mistahes suvalisi ruumipunkte ja nii konstrueerida filmi ruumi. Kui näeme ühes kaadris näiteks kõnepidajat ja järgmises publikut, eeldame automaatselt, et nad asuvad ühes ja samas ruumis. Niisugune ruumiga manipuleerimine on saanud filmikunstis tavapäraseks võtteks. Selle kasutusvõimalusi uuris ühena esimestest Lev Kulešov, kes 1920. aastail viis läbi rea eksperimente, mille käigus monteeris kokku eraldiseisvaid elemente kujutavad kaadrid. Kõige kuulsamas neist kõrvutas ta neutraalse näoilmega näitlejat kujutava kaadri kord supikaussi, kord loodusvaadet, kord surnud naist ja viimaks väikest last jäädvustava kaadriga. Vaatajad olevat iga kord tõlgendanud näitleja näoilmet vastavalt kaadrile, mida sellega kõrvutati, oletades, et ta paikneb nendega ühes ruumis. Seda nimetatakse Kulešovi efektiks: aadressplaani puudumisel tekib vaataja peas erinevates kaadrites näidatud ruumikildudest kujuteldav tervikruum.
Kui Kulešovi efekt tekitab ühtse ruumi, siis rööpmontaaži abil antakse edasi erinevates paikades toimuvat tegevust: kaks teineteise järel ositi vaheldumisi näidatavat ja narratiivselt omavahel seotud sündmust/süžeeliini kulgevad paralleelselt. Rööpmontaaži keerukam erikuju on ristmontaaž, kus põimitakse kokku mitu süžeeliini. Rööpmontaaži loojaks peetakse D. W. Griffithit. Rööpmontaaž tekitab pinevust ja kiirendab narratiivi tajutavat kulgu, mistõttu kasutatakse seda tihti vesternides, põnevikes ja krimifilmides.
Rööpmontaaž
Rööpmontaaž
“Voonakeste vaikimine” (The Silence of the Lambs, Jonathan Demme, montaaž Craig McKay, 1991)
Ristmontaaž
Ristmontaaž
“Ristiisa” (The Godfather, Francis Ford Coppola, montaaž William H. Reynolds, Peter Zinner)