- Järjestikmontaaž (continuity editing) ehk 180 kraadi süsteem
1917. aastaks Hollywoodis välja töötatud süsteem on läänemaailma peavoolukinos laialdaselt kasutusel tänapäevani. Vormilised otsused allutatakse narratiivi huvidele: küllalt pikka perioodi haarav jutustus on tihendatud, säilitades sealjuures järjepidevuse. Järjestikmontaaži oluline tunnus on nähtamatus: vaataja mõistab tegevust, ilma et pildiline killustatus teda segaks. Õigupoolest kuuluvad paljud järjestikmontaaži võtted kaameratöö valdkonda: kaamera asetus, plaanide suurus. Ent kaadrite monteeruvusel mängivad tähtsat rolli ka misanstseeni elemendid, nagu näitlejate ja objektide asetus kaadris, dekoratsioon, kostüüm, valgustus.
- Tegevuse telg ehk 180 kraadi reegel. Stseeni ruum ehitatakse tegevuse teljele ehk 180 kraadi joonele: see on mõtteline sirgjoon, mis tõmmatakse stseenis osalevate tegelaste ja kaamera vahele. Selle eesmärk on säilitada tegevuse ruumiline ühtsus ekraanil. Telg piiritleb poolringi ehk 180-kraadise ala, kuhu tuleb asetada kaamera. Ühelt poolt telge filmimine tagab liikumise loogika ekraanil. Kaadrist kaadrisse säilitatakse teatav ühine ruum, mis aitab vaatajal stseenis orienteeruda. Iga kord, kui muutub stseenis osalevate tegelaste asetus ruumis, pannakse paika uus tegevuse telg. Telge rõhutatakse ka misanstseeni elementidega.
- 30 kraadi reegel. Kahes järjestikuses kaadris peab kaamera võttesuund muutuma vähemalt 30 kraadi võrra. Nii saab vaataja aru, et tegevust jälgitakse uuest vaatepunktist. Kui võttesuund muutub vähem, tekib arusaamatu hüpe (hüppmontaaž ehk jump cut). Mõned autorid kasutavad seda meelega, näiteks Prantsuse uue laine režissöörid.
- Aadressplaan (establishing shot). Stseeni alustav üldplaan, mis annab pildi ruumist, kus stseen hakkab toimuma. Aitab säilitada ruumiühtsust. Annab vaatajale aimu ka stseenis valitsevast meeleolust, samuti teavet ajast, ilmast ja keskkonnast üldisemalt.
- Üleõlakaadrid, plaan–vastuplaan/kaader–vastukaader (ingl shot/reverse shot, reverse angle, shot-countershot, mis tuleb prants champ-contre-champ’ist). Dialooge esitatakse enamasti üleõlakaadrite kaudu, mis sisaldavad sageli ühe tegelase õlga. Teine kaader pole enamasti võetud täiesti vastupidisest suunast (see tähendaks tegevuse telje ületamist), vaid kaamera filmib tegevuse telje teisest otsast.
- Vaatesuuna monteeruvus (eye-line matching). Tekib, kui esimene kaader näitab tegelast, kes vaatab kaadrist välja, ning järgmine kujutab selle pilgu objekti tegelase vaatepunktist. Nagu üleõlakaader, seob ka vaatesuuna monteeruvus erinevate kaadrite ruumi üheks tervikuks.
- Tegevuse monteeruvus (matching on action). Esimene kaader võib näidata ruumi ühest otsast teise kõndima hakkavat tegelast, teine kaader näitab sama tegelast teise ruumi otsa jõudnuna. Keskmine osa on välja lõigatud, kuid ühtsus säilib, sest kahte kaadrit seob tegevus.
- Korduv aadressplaan (re-establishing shot). Kui stseeni jooksul on näidatud juba rida üleõlakaadreid, mis kujutavad tegelasi suurplaanis, naastakse üldplaani juurde, mis näitab jälle ruumi üldpilti ja orienteerib vaatajat toimuvas.