Misanstseen
Misanstseen on audiovisuaalse vormisüsteemi elementidest kõige hõlpsamini märgatav ja meeldejäävam.
Prantsuskeelne mõiste mise en scène tähendab sõnasõnalt ‘lavale pandud’. Prantsuse filmikriitikud laenasid mõiste teatri sõnavarast ja laialdaselt sai see tuntuks prantsuse filmiajakirja Cahiers du cinéma kirjutiste kaudu 1950. aastail.
Misanstseeni filmis, nagu ka teatris, moodustavad dekoratsioonid (või olemasolev keskkond, kui filmitakse natuuris), kostüümid ja grimm, valgustus ning näitlejate ja objektide käitumine ja asetus kaadris.
Misanstseeni analüüsimisel tuleb arvesse võtta ka selle toimeloogikat filmi kui tervikteose kontekstis: mis põhjustel on konkreetseid valikuid tehtud, kuidas misanstseen filmi jooksul teiseneb või areneb, missugune on selle seos vormisüsteemi teiste elementidega.
Misanstseeni stiil allub stsenaariumile, jutustatava loo tüübile (žanrile) ja sõltub sellest, missugust meeleolu on tahetud saavutada. Vahel leidub juba stsenaariumis teatud visuaalseid metafoore, mille väljendamiseks kasutatakse näiteks teatud konkreetset värvipaletti. Miloš Formani filmis “Amadeus” (1984) otsustas kunstnik-lavastaja Patrizia von Brandenstein riietada kaks vastandlikku peategelast – Mozarti ja Salieri – ja sisustada nende eluruumid vastavalt sellele, kuidas ta tõlgendas nende muusikat: Salier tumepunasesse, kirglikku, raskesse, tumedasse, Mozarti aga heledasse, hõbedasse, pastelsesse, kristalsesse.
Prantsuskeelne mõiste mise en scène tähendab sõnasõnalt ‘lavale pandud’. Prantsuse filmikriitikud laenasid mõiste teatri sõnavarast ja laialdaselt sai see tuntuks prantsuse filmiajakirja Cahiers du cinéma kirjutiste kaudu 1950. aastail.
Misanstseeni filmis, nagu ka teatris, moodustavad dekoratsioonid (või olemasolev keskkond, kui filmitakse natuuris), kostüümid ja grimm, valgustus ning näitlejate ja objektide käitumine ja asetus kaadris.
Misanstseeni analüüsimisel tuleb arvesse võtta ka selle toimeloogikat filmi kui tervikteose kontekstis: mis põhjustel on konkreetseid valikuid tehtud, kuidas misanstseen filmi jooksul teiseneb või areneb, missugune on selle seos vormisüsteemi teiste elementidega.
Misanstseeni stiil allub stsenaariumile, jutustatava loo tüübile (žanrile) ja sõltub sellest, missugust meeleolu on tahetud saavutada. Vahel leidub juba stsenaariumis teatud visuaalseid metafoore, mille väljendamiseks kasutatakse näiteks teatud konkreetset värvipaletti. Miloš Formani filmis “Amadeus” (1984) otsustas kunstnik-lavastaja Patrizia von Brandenstein riietada kaks vastandlikku peategelast – Mozarti ja Salieri – ja sisustada nende eluruumid vastavalt sellele, kuidas ta tõlgendas nende muusikat: Salier tumepunasesse, kirglikku, raskesse, tumedasse, Mozarti aga heledasse, hõbedasse, pastelsesse, kristalsesse.