Heli -> Filmiheli omadused
Esiteks, kuna helil on kestvus, on sellel ka rütm. Teiseks võib heli seostuda oma tajutava allikaga suurema või vähema tõepäraga. Kolmandaks kannab heli ruumilisi mõõtmeid vastavalt tingimustele, kus ta esineb. Neljandaks seob heli visuaalseid sündmusi, mis toimuvad teatud ajal ja see suhe annab helile ajalise mõõtme.
1. Rütm on heli üks kõige mõjukamaid aspekte, sest see mõjutab inimkeha väga sügavalt. Heli puhul hõlmab rütm taktilööke, tempot ja aktsentide(tugevamate ja nõrgemate taktilöökide) mustrit. Rütm on nii muusikal, kõnel kui ka heliefektidel. Enamasti töötavad filmis heli, kaadrisisese liikumise ja montaaži rütmid vastastikuses koostoimes. Kõige tavalisem on, et kokku sobitatakse pildi- ja helirütmid (unisoon). Disney 1930. aastate filmides liiguvad tegelased sageli täpselt muusikaga sünkroonis, isegi siis, kui nad ei tantsi (Mickey Mousing)
1. Rütm on heli üks kõige mõjukamaid aspekte, sest see mõjutab inimkeha väga sügavalt. Heli puhul hõlmab rütm taktilööke, tempot ja aktsentide(tugevamate ja nõrgemate taktilöökide) mustrit. Rütm on nii muusikal, kõnel kui ka heliefektidel. Enamasti töötavad filmis heli, kaadrisisese liikumise ja montaaži rütmid vastastikuses koostoimes. Kõige tavalisem on, et kokku sobitatakse pildi- ja helirütmid (unisoon). Disney 1930. aastate filmides liiguvad tegelased sageli täpselt muusikaga sünkroonis, isegi siis, kui nad ei tantsi (Mickey Mousing)
Heli, pildi ja montaaži rütmide vahel võivad aga esineda ka meelega loodud vastuolud (kontrapunkt, vt eespool).
2. Tõepära viitab sellele, mil määral vastab heli oma tajutavale allikale. Kui näidatakse haukuvat koera ja kuuleme haukumist, vastab heli allikale. Ent kui pilti haukuvast koerast saadab kassi näugumine, siis tõepära puudub. Seega on heli paljuski ootuse küsimus. Siin käsitletavas mõttes puudub tõepäral igasugune seos sellega, kuidas filmiloome käigus heli tekitati. Heli võib olla ebatõepärane koomilistel eesmärkidel (näiteks Charlie Chaplini ja Jacques Tati loomes). Vahel võivad ebatõepärastel helidel olla ka tõsised eesmärgid või psühholoogilised tagamaad.
2. Tõepära viitab sellele, mil määral vastab heli oma tajutavale allikale. Kui näidatakse haukuvat koera ja kuuleme haukumist, vastab heli allikale. Ent kui pilti haukuvast koerast saadab kassi näugumine, siis tõepära puudub. Seega on heli paljuski ootuse küsimus. Siin käsitletavas mõttes puudub tõepäral igasugune seos sellega, kuidas filmiloome käigus heli tekitati. Heli võib olla ebatõepärane koomilistel eesmärkidel (näiteks Charlie Chaplini ja Jacques Tati loomes). Vahel võivad ebatõepärastel helidel olla ka tõsised eesmärgid või psühholoogilised tagamaad.
“39 sammu” (The 39 Steps, Alfred Hitchcock, 1935)
3. Ruum. Helil on ruumiline mõõde, sest ta tuleb mingist allikast.
b) ekraaniväline: osutab ekraanivälisele ruumile, suunab vaataja ootusi selle ruumi suhtes;
c) tegelase sisene e subjektiivne: sisemonoloog, tegelase meenutatud sõnad, muusikakatked või heliefektidena esitatud sündmused (sarnaneb pildilisele meenutusele);
3. Ruum. Helil on ruumiline mõõde, sest ta tuleb mingist allikast.
- Diegeetiline heli on heli, mille allikas kuulub filmi maailma. Ei pruugi olla alati realistlik. Diegeetiline heli võib olla:
b) ekraaniväline: osutab ekraanivälisele ruumile, suunab vaataja ootusi selle ruumi suhtes;
c) tegelase sisene e subjektiivne: sisemonoloog, tegelase meenutatud sõnad, muusikakatked või heliefektidena esitatud sündmused (sarnaneb pildilisele meenutusele);
“Taevas Berliini kohal” (Der Himmel über Berlin, Wim Wenders, helikujundus Andy Moor, 1987)
d) tegelase väline e objektiivne, sellel on stseenis füüsiline allikas.
Mittediegeetilise ja diegeetilise heli nutikas kombinatsioon:
d) tegelase väline e objektiivne, sellel on stseenis füüsiline allikas.
- Mittediegeetiline heli on heli, mis tuleb väljastpoolt filmi maailma (lisatud muusika, diktoritekst – kehatu kommentaator, kes pole ükski loo tegelastest).
Mittediegeetilise ja diegeetilise heli nutikas kombinatsioon:
“Suurepärased Ambersonid” (The Magnificent Ambersons, Orson Welles, 1942)
Heli allika tahtlik hägustamine:
Heli allika tahtlik hägustamine:
"Magnoolia” (Magnolia, Paul Thomas Anderson, helikujundus Richard King, 1999)
4. Aeg. Heli võimaldab aega esitada mitmel viisil. Selle taga on asjaolu, et heliribal kujutatud aeg võib, ent ei pruugi vastata pildireas representeeritud ajale.
4. Aeg. Heli võimaldab aega esitada mitmel viisil. Selle taga on asjaolu, et heliribal kujutatud aeg võib, ent ei pruugi vastata pildireas representeeritud ajale.
- Sünkroonitud heli: kuuleme heli samal ajal, kui näeme selle allikat heli tekitamas. Dialoog on enamasti sünkroonne.
- Asünkroonne heli: kasutatakse sageli koomilistel eesmärkidel.
“Lauldes vihmas” (Singin’ in the Rain, Gene Kelly & Stanley Donen, 1952)
“Mis lahti, tiiger Lily?” (What’s Up, Tiger Lily?, Woody Allen, 1966)
Diegeetilise heli puhul võib:
Diegeetilise heli puhul võib:
- heli esineda loos kujutisega üheaegselt. Kõige tavalisem ajaside;
- heli esineda loos varem kui kujutis: nt heliline meenutus, pildiline flashforward, helisild (esimese stseeni juurde kuuluv heli võib kesta veidi üle montaažiliite järgmise kaadri taustaks);
- heli esineda loos hiljem kui kujutis: nt heliline flashforward, pildiline meenutus koos olevikus jätkuva heliga, varasemaid sündmusi jutustav tegelane, helisild (esimese stseeni lõpus algab järgmise stseeni juurde kuuluv heli).