Montaaž -> Montaaž ja aeg
Enamasti on filminarratiiv lineaarne: sündmused kulgevad nende toimumise kronoloogilises järjekorras. Erandiks on meenutused (flashback), mis näitavad stseene varasemast ajast.
“Harry Potter ja surmavägised: osa 2” (Harry Potter and the Deathly Hallows – Part 2, David Yates, montaaž Mark Day, 2011)
Flash-forward ehk ajaline edasihüpe esineb tunduvalt harvemini. Näiteks filmis “Easy Rider” (Dennis Hopper, montaaž Donn Camber, 1969) leidub stseen, kus Captain America jutt katkestatakse seletamatu lühikese kaadriga, milles näeme teepervel põlevat rusu. Alles hiljem selgub, et näidati Kapteni mootorrattaõnnetuse tagajärge, mis narratiivselt kuulub filmi lõppu.
Flash-forward ehk ajaline edasihüpe esineb tunduvalt harvemini. Näiteks filmis “Easy Rider” (Dennis Hopper, montaaž Donn Camber, 1969) leidub stseen, kus Captain America jutt katkestatakse seletamatu lühikese kaadriga, milles näeme teepervel põlevat rusu. Alles hiljem selgub, et näidati Kapteni mootorrattaõnnetuse tagajärge, mis narratiivselt kuulub filmi lõppu.
“Easy Rider” (Dennis Hopper, montaaž Donn Camber, 1969)
Enamik filme ei toimu reaalajas ja just montaaž annab filmitegijale võimaluse muuta süžees esitatud sündmuste kestust. Aega kontsentreeritakse, tihendatakse, narratiivi seisukohalt ebaolulisest hüpatakse üle. Nendest ellipsitest tuleb vaatajale märku anda, et nad saaksid sündmusi jälgida. Selleks kasutatakse tiitreid, diktoriteksti, pimendust ja ülesulamist (ehk kokkuleppeliselt aja möödumist tähistama hakanud vormivõtteid), aga ka näiteks nn tühja kaadrit (tegelasel lastakse kaadrist väljuda, jätkates tühjaks jäänud ruumi filmimist mõne hetke vältel, ning näidates siis uues kaadris taas kaadrisse astuvat tegelast). Samuti võib abiks olla vahekaader (cutaway): näidatud põhitegevusega narratiivi kaudu seotud kaader, mis kestab vähem kui vahelejäetud tegevus.
Kattuv montaaž venitab seevastu aega pikemaks.
Enamik filme ei toimu reaalajas ja just montaaž annab filmitegijale võimaluse muuta süžees esitatud sündmuste kestust. Aega kontsentreeritakse, tihendatakse, narratiivi seisukohalt ebaolulisest hüpatakse üle. Nendest ellipsitest tuleb vaatajale märku anda, et nad saaksid sündmusi jälgida. Selleks kasutatakse tiitreid, diktoriteksti, pimendust ja ülesulamist (ehk kokkuleppeliselt aja möödumist tähistama hakanud vormivõtteid), aga ka näiteks nn tühja kaadrit (tegelasel lastakse kaadrist väljuda, jätkates tühjaks jäänud ruumi filmimist mõne hetke vältel, ning näidates siis uues kaadris taas kaadrisse astuvat tegelast). Samuti võib abiks olla vahekaader (cutaway): näidatud põhitegevusega narratiivi kaudu seotud kaader, mis kestab vähem kui vahelejäetud tegevus.
Kattuv montaaž venitab seevastu aega pikemaks.
“Soomuslaev Potjomkin” (Броненосец «Потёмкин», Sergei Eisenstein, 1925)
Aja peatamiseks võib kasutada stoppkaadrit, mis toimib justkui hüüumärk lauses, tõmmates publiku tähelepanu liikumise peatamisega.
Aja peatamiseks võib kasutada stoppkaadrit, mis toimib justkui hüüumärk lauses, tõmmates publiku tähelepanu liikumise peatamisega.
“400 lööki” (Les Quatre cents coups, François Truffaut, montaaž Marie-Josèphe Yoyotte, 1959)