Heli -> Tajuomadused
- Tugevus: filmid manipuleerivad pidevalt heli tugevusega. Näiteks võib üldplaanis võetud kaadrit tiheda liiklusega tänavast saata valju liiklusmüra, ent kui kaks inimest kohtuvad ja alustavad vestlust, keeratakse liiklusmüra helitugevus maha. Heli tugevus annab ka ruumivihje: mida tugevam heli, seda lähemal. Eelnevat näidet kasutades võiks öelda, et kahekõne on akustilisel esiplaanil, liiklusmüra aga tagaplaanil. Helitugevuse järsu muutmisega on võimalik vaatajat väga efektiivselt ehmatada.
- Kõrgus: heli kõrgus mängib filmides olulist rolli teatavate häälte esiletõstmisel. Kõrgus aitab eristada muusikat ja kõnet mürast, samuti erinevaid objekte. Madala kõrgusega helid osutavad õõnsatele objektidele, kõrged helid aga siledamatele ja kõvematele pindadele ning tihkematele esemetele.
- Tämber (kvaliteet, tekstuur, värv): vähem oluline tunnus kui tugevus ja kõrgus, aga annab asendamatut informatsiooni heli tekstuuri kohta. See on hääle toon, “värvus”, mis annab helile teatud “tunde”. Nt ninahääl, pehme muusika. Tämber eristab heliribal näiteks muusikainstrumente.
“Võlur Oz” (The Wizard of Oz, Victor Fleming, 1939)
Tugevuse, kõrguse ja tämbri koostoimes kujuneb filmi kui terviku kõlatekstuur. Tänapäevased tehnilised võimalused aitavad luua väga laiu tugevus- ja kõrgusskaalasid, samuti selgemaid toone, andes igale helile ülimalt spetsiifilise ja omalaadse kõla.
Tugevuse, kõrguse ja tämbri koostoimes kujuneb filmi kui terviku kõlatekstuur. Tänapäevased tehnilised võimalused aitavad luua väga laiu tugevus- ja kõrgusskaalasid, samuti selgemaid toone, andes igale helile ülimalt spetsiifilise ja omalaadse kõla.