Kaameratöö -> kaadri pikkus
Filmiteoreetik André Bazin (http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Kino/0017.htm) rõhutas, et film salvestab tõelist aega. Siiski pole kaadri kestuse ja jäädvustatud sündmuse või tegevuse kestuse vaheline side nii üheti mõistetav. Esiteks saab sündmuse kestust reguleerida filmimiskiirusega, nagu ülal mainitud: aegluup venitab aega pikemaks, aeglustatud filmimine ehk kiirluup aga vähendab kestust. Samuti on enamasti mängufilmides aeg kokku surutud: lühema või pikema aja jooksul toimunud sündmusi ja tegevusi näidatakse valikuliselt, seega aega kokku surudes.
Filmikunsti algusaastail (1895–1905) eelistati üsna pika kestusega kaadreid (sageli moodustus kogu film ühestainsast kaadrist, järjestikmontaaži reeglite arenguga 1905–1916 hakkasid kaadrid lühenema ning lühenesid veelgi seoses heli tulekuga.“Torino hobune” (A torinói ló / The Turin Horse, Béla Tarr, operaator Fred Kelemen, 2011)Enamasti peetakse pikka kaadrit alternatiiviks kokkumonteeritud lühikeste kaadrite jadale. Kui üks stseen on algusest lõpuni filmitud pika kaadrina, nimetatakse seda prantsuskeelse terminiga plaansekvents (plan-séquence). Pikk kaader kombineerub sageli liikuva kaameraga. Tihti liigendab liikumine pika kaadri väiksemateks üksusteks.
Filmikunsti algusaastail (1895–1905) eelistati üsna pika kestusega kaadreid (sageli moodustus kogu film ühestainsast kaadrist, järjestikmontaaži reeglite arenguga 1905–1916 hakkasid kaadrid lühenema ning lühenesid veelgi seoses heli tulekuga.“Torino hobune” (A torinói ló / The Turin Horse, Béla Tarr, operaator Fred Kelemen, 2011)Enamasti peetakse pikka kaadrit alternatiiviks kokkumonteeritud lühikeste kaadrite jadale. Kui üks stseen on algusest lõpuni filmitud pika kaadrina, nimetatakse seda prantsuskeelse terminiga plaansekvents (plan-séquence). Pikk kaader kombineerub sageli liikuva kaameraga. Tihti liigendab liikumine pika kaadri väiksemateks üksusteks.
Filmiajaloos on mõned autorid järjekindlalt eelistanud kasutada keskmisest pikema kestusega kaadreid. Paljude maade filmitööstustes hakati 1930. aastate keskpaigast kaadri kestust pikendama ja see tendents jätkus kahe järgneva kümnendi jooksul. Selle trendi põhjused on keerulised ja pole lõpuni selgeks saanudki, kuid filmiteadlased nõustuvad, et ebatavaliselt kaua kestvate pikkade kaadrite kasutamine on filmitegijale põhjatu loominguline resurss. Näiteks Jean Renoir’, Kenji Mizoguchi, Orson Wellesi, Carl Theodor Dreyeri, Miklós Janscó või Béla Tarri filmides võib kaader mõnikord kesta minuteid.
“Torino hobune” (A torinói ló / The Turin Horse, Béla Tarr, operaator Fred Kelemen, 2011)
Enamasti peetakse pikka kaadrit alternatiiviks kokkumonteeritud lühikeste kaadrite jadale. Kui üks stseen on algusest lõpuni filmitud pika kaadrina, nimetatakse seda prantsuskeelse terminiga plaansekvents (plan-séquence). Pikk kaader kombineerub sageli liikuva kaameraga. Tihti liigendab liikumine pika kaadri väiksemateks üksusteks.
Enamasti peetakse pikka kaadrit alternatiiviks kokkumonteeritud lühikeste kaadrite jadale. Kui üks stseen on algusest lõpuni filmitud pika kaadrina, nimetatakse seda prantsuskeelse terminiga plaansekvents (plan-séquence). Pikk kaader kombineerub sageli liikuva kaameraga. Tihti liigendab liikumine pika kaadri väiksemateks üksusteks.
“Köis” (Rope, Alfred Hitchcock, operaatorid William V. Skall & Joseph A. Valentine, 1948)
“Kurjuse puudutus” (Touch of Evil, Orson Welles, operaator Russell Metty, 1958)
“Vene laegas” (Русский ковчег / Russian Ark, Aleksander Sokurov, operaator Tilman Büttner, 2002)