Misanstseen -> Näitlejate ja objektide käitumine ja asetus kaadris
Tegelaste/objektide asetus ja liikumine kaadris on karakteriloome seisukohalt ülimalt oluline. Ka argielus on kehakeelel suur roll. Asetust ja liikumist võib tähenduse loomiseks kasutada mitmeti:
Näitleja esitus on esiteks rohkemal või vähemal määral individualiseeritud ja teiseks rohkemal või vähemal määral stiliseeritud. Nende telgede keskpaika samastatakse sageli realistliku näitlemisstiiliga. Individuaalsuse teljel võivad filmid luua laiemaid, anonüümsemaid tüüpe. Sellega seostub nähtus, mida inglise keeles nimetatakse typecasting: näitlejaile antakse korduvalt samalaadseid rolle, mis omakorda saavad osaks näitleja kuvandist. Mõnikord aga valivad näitlejad teadlikult rolli, mis läheb nende kuvandiga vastuollu.
Film nõuab teatrist erinevat näitlejatööd, ehkki varast filminäitlemisstiili mõjutasid teatrist pärit tehnikad tugevasti – kõige teravamalt jäävad tänapäeval silma liialdatud näoilmed ja kehaliigutused, mis mõjuvad peaaegu pantomiimina. Filmis vajatakse teatrist laiemat summutatuse ja rõhutamise skaalat, sest kaamera võib olla näitlejale ülimalt lähedal, registreerides väikseimagi tundevirvenduse tema näol, või paikneda väga kaugel, tehes näitleja keha vaid pisikeseks punktiks ekraanil. Nagu iga teinegi võte (dekoratsioon, valgus, grimm, kostüüm), annab näitlemine sisuliselt piiramatul hulgal väljendus- ja kombineerimisvõimalusi ning seda ei saa hinnata mingite universaalsete mõõdupuude järgi, vaid üksnes konkreetse filmi kui sisulis-vormilise terviku kontekstis.
- esiplaanil asuvad tegelased ja objektid on vaataja jaoks tagaplaanil toimuvast reeglina olulisemad;
- tähelepanu tõmbab ka liikuv keha või objekt liikumatul taustal (nagu eluski);
- korrapäraselt kaadrisse asetatud tegelased ja objektid loovad tasakaalustatuse tunde. Kui kõik tegelased/objektid on ühes kaadriosas, võib kaader tunduda tasakaalust väljas ning tekitada kummastava tunde;
- tegelaste asetus kaadris võib osutada nendevahelistele suhetele: näiteks vaidlejad võivad olla kaadri vastasservades ja nende vaheline ruum osutab emotsionaalsele kaugusele.
Näitleja esitus on esiteks rohkemal või vähemal määral individualiseeritud ja teiseks rohkemal või vähemal määral stiliseeritud. Nende telgede keskpaika samastatakse sageli realistliku näitlemisstiiliga. Individuaalsuse teljel võivad filmid luua laiemaid, anonüümsemaid tüüpe. Sellega seostub nähtus, mida inglise keeles nimetatakse typecasting: näitlejaile antakse korduvalt samalaadseid rolle, mis omakorda saavad osaks näitleja kuvandist. Mõnikord aga valivad näitlejad teadlikult rolli, mis läheb nende kuvandiga vastuollu.
Film nõuab teatrist erinevat näitlejatööd, ehkki varast filminäitlemisstiili mõjutasid teatrist pärit tehnikad tugevasti – kõige teravamalt jäävad tänapäeval silma liialdatud näoilmed ja kehaliigutused, mis mõjuvad peaaegu pantomiimina. Filmis vajatakse teatrist laiemat summutatuse ja rõhutamise skaalat, sest kaamera võib olla näitlejale ülimalt lähedal, registreerides väikseimagi tundevirvenduse tema näol, või paikneda väga kaugel, tehes näitleja keha vaid pisikeseks punktiks ekraanil. Nagu iga teinegi võte (dekoratsioon, valgus, grimm, kostüüm), annab näitlemine sisuliselt piiramatul hulgal väljendus- ja kombineerimisvõimalusi ning seda ei saa hinnata mingite universaalsete mõõdupuude järgi, vaid üksnes konkreetse filmi kui sisulis-vormilise terviku kontekstis.